Briti ja Ameerika rassiprobleemid: võrdlev analüüs
Kui autor, India immigrant, kolis Suurbritanniast USA-sse, koges ta muutust selles, kuidas tema rassi tajuti. See nihe rõhutab Briti ja Ameerika rassiprobleemide keerukust.
Suurbritannias seisis varajase COVID-19 pandeemia ajal aasialaste suur suremus. Seevastu Aasia ameeriklastel oli madalaim suremus. See erinevus rõhutab, et rass ei ole staatiline mõiste, vaid sõltub kontekstist ja ajaloost.
Ameerika rassiprobleemide mõju Suurbritanniale
Nigeeria päritolu Briti kirjanik Tomiwa Owolade väidab oma raamatus “See ei ole Ameerika: miks mustanahaliste elud Suurbritannias on olulised”, et Suurbritannia arusaama rassist on tugevalt mõjutanud Ameerika must-valge lõhe.
Owolade usub aga, et USA rassiprobleemid ei ole samad, mis Suurbritannias. Ta kritiseerib kalduvust vaadelda Briti rassiprobleeme läbi Ameerika objektiivi, mis tema arvates moonutab Suurbritannia rassismi tegelikkust. See vaatenurk annab ainulaadse ülevaate Briti ja Ameerika rassiprobleemidest.
Autor käsitleb Ameerika kultuuri ja poliitika globaalset mõju. Sealhulgas selle mõju rassi puudutavatele aruteludele teistes riikides.
George Floydi mõrv Ameerika Ühendriikides kutsus esile ülemaailmsed protestid ja sundis riike nagu Suurbritannia oma rassiliste probleemidega silmitsi seisma.
See tõi kaasa avaliku arvepidamise Suurbritannia nostalgilise vaatega oma koloniaalminevikule. Need sündmused on oluliselt kujundanud Briti ja Ameerika rassiprobleeme.
Vajadus ausama arutelu järele rassi teemal Suurbritannias
Owolade väidab, et Suurbritannia peab olema oma rassiküsimustes ausam ja lõpetama teesklemise, et Ameerika probleemid on tema enda omad.
Ta usub, et Suurbritannia peab looma ühtsema brititunde, mis hõlmaks täielikult kõiki ja ületaks rassi.
Siiski toob autor välja, et selle ideaali saavutamisel on oluliseks takistuseks rassism. See argument heidab valgust Briti ja Ameerika rassiprobleemide ainulaadsetele aspektidele.
Autor lõpetab, rõhutades, et kuigi Suurbritannial ja Ameerikal on ühine rassiideoloogia ajalugu, on nende rassismikogemused lahknenud. Ta väidab, et Suurbritannia rassism on sageli vaiksem ja peenem, mistõttu on seda lihtsam ignoreerida või eitada.
Vaatamata erinevustele on selge, et mõlemal riigil on oma ainulaadsed rassismi vormid, millega tuleb tegeleda. See järeldus rõhutab Briti ja Ameerika rassiprobleemide keerukust.
